Asjad meie kodus: Eesti 20. sajandi keraamika

Autor:

Meil kõigil on kodus vähemalt mõned Eesti keraamikaklassikasse kuuluvad esemed. Tihti on need igapäevases kasutuses olevad lihtsad tarbeesemed, mis on justkui alati olemas olnud ja mille tähendust ning päritolu me enam ei teadvustagi. Paljud nendest asjadest tunduvad meile nii tuttavad ja argipäevased, et lihtne on neid pidada tavalisteks või isegi igavateks. Kui aga mõelda, et need vanad esemed on kunagi valmistatud siinsamas Eestis meie enda meistrite poolt Eesti kodude jaoks, siis on selge, et meie seos nende asjadega on tegelikult palju isiklikum ja tähendusrikkam.

Milline aga oli Eesti 20. sajandi keraamika saamislugu? Järgnevalt vaatamegi lühidalt, kust õigupoolest pärineb meie kodudes kasutuses olev Eesti tarbe- ja dekoratiivkeraamika.

Näiteid Eesti 20. sajandi keraamikast.

Tallinna Ehituskeraamika Tehase (TEKT) eelkäija asutati 1718 aastal Peeter Suure poolt. Vene tsaar nõudis, et telliskive tootev tehas rajataks Kopli poolsaarele, kus oli varasemalt avastatud suurtes kogustes sinisavi.
1720-ndaks aastaks oli tehas rajatud. Seal alustati punaste telliskivide ja teiste elementide tootmist. Sealhulgas kuulsate décor plaatide tootmist Kadrioru lossi pliitide ja kaminate jaoks. Nõukogude perioodil hakati tehast kõvasti ümber ehitama, sõjajärgses riigis alustati keraamikatoodete tootmisega kodu ja ehituse tarbeks.

Näide Eesti 20. sajandi keraamikast.

1886. aastal pani Jõgevamaal Siimustis kohalik talumees Joosep Tiiman aluse Siimusti savitööstusele, millest sai peagi Eesti suurim keraamikaettevõte. 1940 vabrik natsionaliseeriti ja uueks juhatajaks määrati Annes Varjun. 1956-62 kuulus savitööstus Jõgeva Teeninduskombinaadi koosseisu. 1963 liideti Siimusti savitööstus Tallinna Ehituskeraamika Tehasega (TEKT) ja spetsialiseerus ainult majapidamisnõude tootmisele. Uueks nimeks sai Tallinna Ehituskeraamika Tehase Jõgeva tsehh.

Näiteid Eesti 20. sajandi keraamikast.

1920. aastal alustas Tallinnas tegevust AS Savi, kus toodeti ahjupotte ja savinõusid, lisategevusena ka peenkeraamikat. 1940. aastal ettevõte natsionaliseeriti. Pärast II maailmasõda jätkas ettevõte tegevust nimega Artell Savi.

Näiteid Eesti 20. sajandi keraamikast.

1919. aastal püüti Tallinna Kunsttööstuskoolis (tänase Eesti Kunstiakadeemia eelkäijas) avada keraamikatöökoda, aga see õnnestus alles 1923. aastal tänu Ungari päritolu keraamikule Géza Jákole. Géza Jáko juhtis seda keraamikatöökoda ka järgmised 10 aastat. Seejärel asus vahepeal Riigi Kunsttööstuskooliks nimetatud õppeasutuse etteotsa Valli Eller.
Samal aastal (1923) alustas tegevust Tartu Naisühingu Käsitöökooli keraamikaosakond.
Petseri Tööstuskeskkoolis (1935–1941) õpetati ka praktilist savinõude valmistamist. Keraamikaõpetaja oli Jaan Orussaar.

Aastatel 1932?–1939 tegutses Riigi Kunsttööstuskoolis keraamikat õppinud koolivendade Helmut Käsukond ja Jüri Jüriloo asutatud Eesti I Portselanitööstus. Esialgne plaan oli hakata tootma tehnilist portselani: elektriisolaatoreid, õllepudelikorke, salvipurke jne. Helmut Käsukond lahkus ettevõttest üsna varsti pärast selle käivitamist.
Kui algselt plaanitud tehnilise portselani tootmisest ei tulnud midagi välja, orienteerus Jüriloo ümber kunstilise keraamika, peamiselt kõrgkuumusesemete tootmisele. Vähesed selles tehnikas säilinud nõud asuvad Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis, Tallinna Linnamuuseumis ning ühes erakogus.
1939. aastal oli ettevõte pankrotis ja see müüdi OÜ Kodukäsitööle.

Näide Eesti 20. sajandi keraamikast.

OÜ Kodukäsitöö (1927–1940) tegeles põhiliselt käsitöö ülesostmise ja müügiga. 1937. aastal avati oma keraamikatöökoda, mille juhatajaks sai Ellinor Piipuu. Keraamikatöökojas kasutati plastilisi lahendusi; toodeti lambijalgu, raamatutugesid, reljeefseid dekoore, pisiplastikat. OÜ Kodukäsitöö liideti vahetult peale Teist Maailmasõda Tallinna Kunstitoodete Kombinaadi ARS keraamikaateljeega.

Nikolai Langebrauni portselanimaali töökoda Tallinnas alustas kolme töölisega tegevust 1928. aasta oktoobris ja selle sündmusega algas ka Eesti portselanimaali traditsioon.
Kaunistamata portselani toodi sisse peamiselt Saksamaalt. Saksamaalt tõi Langebraun 1929. aastal ettevõtet juhtima ka Karl Hofmeistri, kes oli varem töötanud Rosenthali vabrikus.
Äri edenes hästi ja 1932. aastal ostis Langebraun Vene tänaval veel teisegi töökoja.
Teise maailmasõja puhkedes lahkus Nikolai Langebraun koos perega ümberasujana Saksamaale. Langebrauni portselanitööstus riigistati 1940. aastal juunipöörde järel ja ühendati Rene Veberi väikese portselanimaalimise töökojaga Ultra ning moodustati ettevõte Keraama, millest kasvas 1948. aastal välja Tallinna Kunstitoodete Kombinaadi ARS keraamikaateljee.

Näiteid Eesti 20. sajandi keraamikast.

Tartu keraamikatöökoda alustas oma tegevust 1948. aastal Staadioni tänaval asuvas endises hospitalihoones, mil sinna monteeriti Tallinnas asunud ja sõja ajal hävinud portselanitöökoja Keraama sisseseade. 1953. aastal tegutses seal Tartu Tööstuskombinaadi savikeraamika osakond. 1956. aastal kujunes sellest töökojast Tartu Keraamikatehase filiaal ning 1960. aastal anti see üle ENSV Kunstifondi Tartu osakonnale. 1961. aastal sai töökoja ametlikuks nimetuseks ENSV Kunstifondi Tartu Kunstitoodete Töökodade keraamikaateljee ning alates 1974. aastast kuni 1992. aastani ENSV Kunstifondi Tartu Kombinaadi ARS keraamikaateljee.
Töökoja algaastatel valmistati seal lihtsaid lillevaase, tuhatoose, kanne ja taldrikuid. 1957 toimusid põhimõttelised muudatused tehnoloogia vallas – kasutusele võeti angoobmaal, töötati välja läbipaistev glasuur ning katsetati dekoratiivglasuuridega.
1960.-1970. aastatel kujunes Tartu töökoja tunnusglasuuriks omapärane nahakrakleeglasuur.

Näiteid Eesti 20. sajandi keraamikast.

Tallinnas Ülase 13 paiknenud artell Šamott alustas tootmistegevust katusepapi valmistamisega. 1948. aastal eraldas Tallinna täitevkomitee artellile Lillekülas savivõtukoha, mis võimaldas alustada suures koguses šamottkivide, ahjutelliste ja savinõude valmistamist. Paldiski mnt 14b asunud savitööde osakonnast moodustati 1940ndate lõpus omaette artell Soojus, mis kasutas mitmesuguste savitoodete valmistamiseks Mustamäe tee ehk tollal Kadaka tee 16-18 asunud 2,1 ha suuruses piirkonnas kaevandatud savi.
Artellid eksisteerisid keerulisel perioodil (1940-1959): sel ajal reorganiseeriti ettevõtteid korduvalt liitmiste, lahutamiste ja ümberjagamiste teel. Eesmärgiks oli suurettevõtete loomine tööjõu ja tootmisvahendite kontsentreerimise läbi. Artellid likvideeriti lõplikult 1. jaanuariks 1959.
Tööstuskombinaadi Loov Töö keraamikatsehh Paldiski mnt. 14b . tegutses 1959-1962. 1962 muudeti nimi Tallinna EhituskeraamikaTehase (TEKT) tarbekeraamika tsehhiks.

Näiteid Eesti 20. sajandi keraamikast.

Kui 1930. aastate lõpus tegutses Eestis umbes 40 väikest keraamikaettevõtet, siis seoses Teise maailmasõja puhkemisega katkes keraamika areng. Sõjale järgnenud stalinism, mis kuulutas senised tõekspidamised sobimatuks ja seadis esikohale deviisi: “sisult sotsialistlik ja vormilt rahvuslik”, mõjus hukatuslikult ka keraamikute vabale eneseväljendusele järgneva aastakümne jooksul.
Taasärkamine Eesti keraamikas toimus 1950. aastate lõpus, kui kujunesid välja viis keraamikakeskust, kust pärinebki põhiline osa praegusel ajal kodudes leiduvast tarbekeraamikast. 

Nendeks olid:

  • Tallinna Kunstitoodete Kombinaadi ARS keraamika ja portselanimaali ateljee,
  • Tartu Kunstitoodete Kombinaadi ARS keraamikaateljee,
  • Tallinna Ehituskeraamika Tehase kunstilised tsehhid Siimustis ja Tallinnas,
  • Pärnu Ehitusmaterjalide Tehase keraamikatsehh.

NaguMuiste e-poes saadaval olevate Eesti keraamikaklassikasse kuuluvate esemetega saab tutvuda siin.

Rubriik: keraamika.
Share
Ostukorv Sulge
Uuendan…
  • Ostukorvis ei ole tooteid.

Jätka ostmist